Publikatsioonid

“Kõrgekvaliteediline ja professionaalne töö.“ (IFLR1000, 2017)

05.04.2019

Laura Skromule: kasutamata jäänud puhkuse kompenseerimisest

Väljaanne iFinansese avaldas 2. aprillil 2019 PRIMUS DERLINGi vandeadvokaat Laura Skromule artikli töösuhte lõpetamisel kasutamata jäänud puhkuse kompenseerimisest. Ajakiri iFinanses käsitleb maksunduse, raamatupidamise ja finantsjuhtimisega seotud teemasid, millega seonduvalt annab väljaanne igapäevaselt teavet seaduste ja määruste muudatustest ning jagab praktilisi selgitusi nende kohaldamise kohta.

Läti Vabariigi ülemkohtu ehk nn senati tsiviilasjade osakond on teinud otsuse kohtuasjas nr SKC-340/2019, milles kohus käsitles Läti tööseaduse § 149 kohaldamist ja eelnevat kohtupraktikat ajavahemiku kohta, mille eest tuleb kasutamata puhkuse eest tasu arvestada töösuhte lõpetamise korral.

Kohtuasja olemus

Töötaja teatas töölt lahkumisest. Pärast töösuhte lõppemist esitas töötaja mitut nõuet hõlmava hagi, mis sisaldas muuhulgas töötaja taotlust mõista tööandjalt välja kompensatsioon kahe aasta jooksul kasutamata jäänud puhkuse (kokku kaheksa nädalat) eest.

Apellatsioonikohus rahuldas osaliselt töötaja kasutamata jäänud puhkuse eest saamata jäänud tasu nõude ja otsustas, et tasu tuleb maksta kuue, mitte kaheksa kalendrinädala eest.

Apellatsioonikohtu otsus põhines Läti tööseaduse 31. detsembrini 2014 kehtinud redaktsiooni § 149 lõikel 3 ja § 149 lõikel 5, samuti nende normide tõlgendamist käsitleval nn senati kohtupraktikal.

Tööseadus on muutumas

Läti tööseaduse § 149 lõige 5 sätestas, et korralise tasustatud puhkuse rahaline kompenseerimine peaks olema lubatud erandina vaid juhul, kui töösuhe lõpetatakse ja töötaja ei ole oma korralist tasustatud puhkust ära kasutanud.

Apellatsioonikohus märkis, et senat oli varem tunnistanud, et koos tõlgendusega tööseaduse § 149 lõikest 3, mis sätestab kasutamata puhkuse rahalise hüvitamise töösuhte lõpetamise korral, võib järeldada, et töötaja õigus saada hüvitist kasutamata puhkuse eest on lahutamatult seotud õigusega kasutamata jäänud puhkusele.

Tööseaduse § 149 lõikest 3 tuleneb, et ajavahemik, mille eest on töötajal õigus kasutamata jäänud puhkuse hüvitist nõuda, ei ole pikem kui kuus nädalat, võttes sealjuures arvesse, et puhkuse osa (kuni kahe nädala ulatuses) võib edasi kanda ainult ühe aasta võrra.

Kohtupraktikast tuleneb ka järeldus, et kui töötaja õigus puhkust kasutada kaob, muutub kehtetuks ka tema õigus saada hüvitist enam kui kuue nädala kasutamata puhkuse eest.

Pärast selle kohtuotsuse jõustumist muudeti tööseadust perioodi osas, mille eest töötajal on õigus saada hüvitist kasutamata puhkuse korral töösuhte lõpetamisel. Need muudatused näevad selgelt ja ühemõtteliselt ette, et periood, mille eest kuulub tasumisele kompensatsioon kasutamata puhkuse korral, ei ole ajaliselt piiratud.

Pärast töötaja kassatsioonkaebuse läbivaatamist tühistas senat apellatsioonikohtu otsuse selles osas, mis lükkas tagasi kasutamata puhkuse hüvitamise nõude.

Kohtu otsus

Senat leidis, et selles kohtuasjas viitas apellatsioonikohus tööseaduse § 149 lõike 3 ja § 149 lõike 5 tõlgendamise kohtupraktikale, milles analüüsiti neid õigusnorme sellisel kujul, nagu need olid jõus enne 1. jaanuari 2015, kuid ei olnud enam jõus kõnealuse juhtumi asjaolude ilmnemisel.

Selle tulemusel määras apellatsioonikohus valesti kindlaks ajavahemiku, mille eest oli töötajal õigus saada kasutamata puhkuse hüvitist, ning otsustas, et hüvitis tuleb kostjalt sisse nõuda kuue nädala kasutamata puhkuse eest ja mitte kaheksa nädala kasutamata puhkuse eest, nagu seda nõudis nõude esitaja.
Senat märkis, et seadusandja on selgelt öelnud, et tasu tuleb maksta töötaja kasutamata korralise tasustatud puhkuse kogu perioodi eest, ning seetõttu ei olnud kohtul põhjust kohaldada uue regulatsiooni jõustumisel asjakohasuse kaotanud kohtupraktikat.

Lisaks on senat juhtinud tähelepanu kohtu kohustusele lahendada tsiviilasju vastavalt seadustele ja muudele määrustele, märkides, et kohtupraktika on vaid vahend õigusnormide tõlgendamisel.

Kokkuvõte

Ülalkirjeldatud senati otsuses rõhutati veel kord, et Läti tööseaduse kohaldamisel tuleb erilist tähelepanu pöörata asjaomase sündmuse toimumise hetkel kehtivatele õigusnormidele.

Pärast tööseaduse § 149 lõikes 5 tehtud muudatuste jõustumist on märkimisväärselt muutunud nende õigusnormide sisu, millega määratakse kindlaks ajavahemik, mille alusel arvutatakse kasutamata puhkuse hüvitist. Sellest tulenevalt on kasutamata puhkuse hüvitise arvestusperioodi käsitlev tõlgendus muutunud asjassepuutumatuks ja kohaldamatuks, kuna see seondub täna täiesti teistsugust menetlust sätestavate õigusnormidega.